Üks parimaid viise puhata ja uusi kogemusi ning teadmisi omandada, on koos puhkamine.

Jah, koos kaasamõtlejatega, sõpradega, kolleegidega ja väga toredate inimestega, kelleks on EKTKÕL-i liikmed.

Selle aasta suvekooli kohaks oli Kagu-Eestis asuv Setumaa, Eesti oma kuningriik. Kolm päeva huvitavaid avastusi ja seiklusi. Kolm päeva kodumaa avastamiseks ja teadmiste ning nippide vahetamiseks. 

“Ega me puhkama tulnud,” väitis “karmi” häälega meie liidu esindaja Ingrid Prees, tuletades meelde, et eelkõige tulime siia ikkagi töötama ja õppima. Seejärel alustas ta esimese töötoaga juba bussisõidu ajal. Et pikk reis kiiremini mööduks, liitusid ka teised tublid õpetajad ja liiduliikmed ning korraldasid meile huvitavaid töötube. Usinate õpilastena, olime nii hõivatud, et ei märganudki, kui kiiresti möödus aeg ja juba olimegi oma peatuspaigas – Ürgoru Puhkekeskuses.

Kui olete lugenud eesti muinasjutte sambla alla peituvatest metsaelanike majakestest ja võlujõudu täis kohtadest, siis kindlasti kujutate ette ka antud puhkekeskust. Koht on tõesti väga kaunis ja sulandub metsa nii ilusti, et tundub, nagu oleks metsaelanikud ja inimesed kooselu harmoonia saavutanud.

Selles kaunis looduskeskses paigas jätkusid ka meie õpingud ja “raske” töö. Sellised kohtumised annavad jõudu ka edaspidiseks tegevuseks, kui kõik oma haridusasutustesse naasevad. Meil ei ole õigeid või valesid võtteid. Me jagame oma teadmisi ja hea meelega, kuulame ära konstruktiivse kriitika või teiste kogemusi sarnaste meetodite või vahendite kasutamisel. Kogemuste jagamine rikastab ja laseb ka oma tööd teise nurga alt vaadata ning oma töösse vaheldust tuua. 

Järgmine päev jätkus Setumaa uurimisega. Külastasime kohalikke paiku ja tutvusime setu kultuuriga. Küll on ikka eesti keel rikkalik ja ilusa kõlaga ning alati on hea kuulata ka meie keele murdeid. Saime koos laule lõõritada ja pikema matka ette võtta. Giidid küll üritasid meid hirmutada, et nii pikka maad me uurida ei jaksa ning kohalikud elukad võivad meid hirmutama tulla, aga vot ei julgenud. Isegi putukad üritasid eemale hoida, peale ühe julge puugi, kes meid lausa Tartuni saatis.

Sammudki said sellel päeval ilusti täis. Eriti tore oli peale seda veel õhtul suitsusaunas mõnuleda ja kohalikus jões märjaks kasta ning seda kõike töötubade vahel. 

Rollivahetus on väga mõnus, sest nii saamegi ennast õpilastena tunda ja õpetaja tööd teise nurga alt näha. Alati tuleb ka aeg, mil iga õpetaja saab oma arvamuse avaldada kindlate probleemide lahendamise suhtes või mõelda, mida veel võiks teha, et töö paremini sujuks ja eesti keele õpetamine ja õppimine huvitavamaks muutuks. 

Nii tore on avastada materjale, mis on muidu mõnel juba kapipõhja vajunud, kuid nüüd uues kuues kasutusel ja hästi toimivad. Mõni õpetaja kohe oskab tavalistest asjadest iga kord midagi uut ja põnevat valmistada ja siis õhinal sellest ka kolleegidele rääkida. 

Kolmandalgi päeval jätkusid meie avastusretked ja töötoad. Ja nagu ikka täiskasvanutele kombeks, saime lasterõõme nautida Eesti suurimas liivakastis, kuhu meid kohalik noor giid juhatas enne seda, kui oli meile tutvustanud Piusa koopaid. 

“Eks ma veidi pabistasin küll, kui sain teada, et õpetajate grupp on tulemas,” jagas ta meiega oma kartusi, kui koobaste külastus lõpule jõudis. Samas kiirustas meid rahustama, et tegelikult olime väga toredad ja meeldivad. Tulevikus tahabki ta end kohaliku looduse ja soode kaitsmisega siduda. Kiitsime takka ja tänasime sisuka ning huvitava õppetunni eest. Pärst seda, silmad rõõmust särades, jooksimegi paljajalu liivakasti uudistama. Vastseliina piiskoplinnuse väravas kohtas meid kaunis neiu, kelle vanemad pärinevad erinevatest Vana-Liivimaa osadest. Ta jalutas meid läbi muuseumi ja pajatas keskaja kommetest. Ajaloo tundides sai nii mõndagi omal ajal õpitud, kuid meeldivalt üllatusime ka antud linnuses. Mõned faktid olid ka meile teadmata. Keskaeg oli üsna huvitav ja ahvatlev, aga tõdesime järjekordselt, et oleme ikka õigel sajandil sündinud. Nüüd, kus vabadus valida, mida ja kuidas õppida ning õpetada, on suurem. 

 Tagasitee oli samuti töine. Meie liidus on õpetajaid, kes õpetab nii lapsi kui täiskasvanuid, nii koolis kui koolitustel. Ja ühine reis, mis pakub võimalust meil ühist koostööd korraldada on nagu energiasüst, mida jätkub järgmise aastani, kus jälle kohtume ja jätkame oma tähtsat tööd.

Julia Otti

EKTKÕLi liige