FOTO tundmatu

Killukesi suvepäevadest Kihnus

Uus kooliaasta läheneb ähvardava kiirusega, kuid veel on aega meenutada suve toredamaid hetki enne uusi emotsioone.

Eesti keele kui teise keele õpetajate liitu kuulujatel oli supervõimalus juuni lõpus veeta kolm päeva Kihnu saarel, tutvudes Kihnu pärimuskultuuriga ning tutvudes kolleegidega, vahetades omavahel põnevamaid õpetusnippe. Osales 18 kolleegi üle kogu Eesti.

Väljasõit algas Narvast ja õpsid nopiti ilusti kokku üle Eestimaa.

Teel saarele sõime Jõuluvana Korstna talus. Jõuluvana ei olnud küll kodus, aga meile oli jäetud palju maitsvat toitu.

Saarele jõudes algas kohe saare kogemus, kui taipasime, et meie transpordivahendiks ongi lahtine kastiauto. Meid võttis vastu kohalik prominent nr 2 peale Virvet – Mare Mätas. Just tema on kirjutanud Petrone menuki „Minu Kihnuˮ. Mõned ettenägelikumad meie hulgast olid selle raamatu juba varem soetanud ja said ka autori isikliku pühenduse.

Meie saare kodu oli Marele kuuluvas Ranniku majutuskeskuses. Ka toitlustus toimus seal Mare tütre gastronoomilis-improvisatsioon, räime ja kartuli, taktis.

Talukompleks oli suur ja kõik meie prouad said valida meelepärase magamiskoha vastavalt lärmi taluvusele. Maja ümber jautasid lambad ja aia taga piilusid kohalikud purjus praamipoisid. Eksootikat kui palju.

Aga kuna oli ikkagi tegemist koolitusega, asuti asja kallale. Kõik osalejad olid ettevalmistanud oma lemmikteema, et seda siis kolleegidega jägada.Saime näha kui erinevalt saab läheneda eesti keele õpetamisele, õppisime uusi mänge läbi viima jne.

Peale õhtusööki sõideti ratastega ja käidi ujumas. Nalja ja juttu jätkus varaste hommikutundideni. Sääsed väsisid enne eesti keele õpetajaid.

Teisel päeval tutvusime lähemalt saarega. Giidiks oli jällegi Mare ja juttu ja küsimusi jagus tundideks.

Mare aitas meil mõista  saareelu eripära ja Kihnu vibe’i. Kirik, muuseum, tuletorn – kõik oli nii huvitav, et ostuaega nappis.

Pärast lõunat jätkus kogemuste vahetamine ja me õppisime, kuidas õpetaja peaks ennast säästma.

Õhtune üllatus oli kohalike piigade tantsugrupi etteaste, mis läks piinlikkuse vältimiseks kohe üle ühistantsuks. Õppisime tantsusamme ja rahvalaule, mis sai kõik kenasti üles võetud ka videosse. Võimalik, et need tantsuliigutused lähevad kasutusse ka Ida- Virumaal. Nii levib rahvakunst.

Kirss tordil oli Kihnu Virve saabumine meie juurde. Päris elus Virve jagas oma eluloo pikantsemaid detaile ja jututunni lõpuks võtsime ka ühislaulu üles: „Ei me ette tea, mis elu meil tuua võibˮ. Tõepoolest. Vähemasti Virvele tõi see õhtu õlled sadamakõrtsis, kuhu ta pärast meiega kohtumist suundus.

Pärast Virvega kohtumist oli mõtlemisainet ja arutelusid.

Väljasõidu kolmandal päeval tegime tagasiteel peatuse ka Pärnus. Hiljuti remonditud Lydia Koidula muuseumis tegi muuseumi direktor meile emotsionaalse ringkäigu. Kõigile said Lydia isamaa-armastuse juured selgemaks. Natuke aega ringi vaadata suvepealinnas ja tagasi bussi.

Koduteel lobisesid kõik oma uute  kolleeg – võitluskaaslaste – sõpradega.

Sellised kokkusaamised annavad jõudu ja motivatsiooni edasi töötada. Tore on mõelda, et kuskil on olemas palju toredaid kolleege, kes sinuga ühte asja ajavad ning tänu suvekoolis õpitule seda ka paremini teevad.

Selliseid üritusi on väga vaja – see on väike tunnustus meie tehtavale tööle. Kõik olid väga rahul ja jääme põnevusega ootama järgmise suvekooli väljasõitu. Ehk Lõuna – Eesti?

Suur aitäh organiseerijatele!

23.08.2022

Miina Puusepp

Eesti Keele kui Teise Keele Õpetajate Liidu liige

Liidu suvekoolist juhatuse esimehe silmade läbi saab lugeda 15.08.2022. aastal ilmunud Õpetajate Lehe veebilehelt SIIT.